Õppija toetamine

Aimasin juba ise gümnaasiumis õppides, et võin sobida gümnaasiumi õpetajaks. Eri vanuse astmetes õpilasi juhendades see aimdus sai ka kinnituse.

1. septembri spaleer, kus tulijaid tervitatakse; soe ja ühendav vastuvõtt.

Lähtun õppijakesksest ruumipaigustest, mis toetab eri kompetentse, pädevusi rõhuasetusega vaheldumisi individuaal- ja rühmatöödeks. Aeg-ajalt pööran klassiruumi ümber, et pöörata pilk loodusvaadetele, mida meie kooliruum võimaldab, mis mõjuvad ka rahustavalt ning võimaldavad paremat keskendumisvõimet.

Põimin individuaal- ja grupitöid. Näiteks olen 3.klassi poiste kunstitunnid planeerinud nõnda, et kahest tunnist esimese veedame nende koduklassis, kus toimub enamasti teooria või teema tutvustus ja individuaalne ülesanne ning pärast vahetundi liigume juba üheskoos kooli kunstiklassi, kus ruum võimaldab paremini lihtsasti gruppe või paare moodustada. Olen saanud neilt ka tagasidet, et see neile väga meeldib ning alati oodatakse juba kunstiklassi minekut.

Õpilaste tundmaõppimine võtab aega, kuid märkamise ja sooviga toimub see sügavamalt ja tõhusamalt. Iga tunni ja kokkupuutega koolimajas õpin miskit uut.

Minu poolt esitavad nõuded ja soovid rajanevad kooli väärtustel, eetika normidel ning muidugi ka isiklikul kogemusel ja soovidel.

Vahva õpetajapäeviku kaas raamatupoes.

Õpetamine ja õppimine toimub ka õpilastel omavahel, seda on ilus märgata. Solfedžotund.

11-nda klassi puhul on sel puhul võtmetähtsusega arenguvestlused, mida meil on aastas 2, sügisel ja kevadel. Selle aluseks on siis eelnevalt täidetud mitmeleheküljeline küsimustik, mis võimaldab saada ülevaadet ning vestlust edasi viia. Esimene on juba kõigi õpilastega olnud sel õppeaastal toimunud. See võimaldab mul paremini mõista, mis õpilasele rõõmu pakub ning teda toetada vastavalt kas info jagamisega antud teemal või suunata ka vabalt valitavate ülesannete puhul sinnapoole sukelduma. See on olnud ka oluline usalduse kasvatamisel, sest silmast silma vestlused on juba oma olemuselt sedalaadi. Sealt on tulnud ka mulle vajalikku sisendit kas aine arendamiseks või juhtkonnale ettepanekute tegemiseks. Arenguvestluse lehe lõpus valmib kokkuvõte ja leht paigutub õpilase mappi, mida on õpilasel hea ka 12-ndas klassis küpsuseksami tarbeks meenutada, analüüsida omaenda arengut.

Kasutan nii palju kui võimalik individuaalset lähenemist õpetamisel, ehk siis püüan tabada, mis on iga õpilase eripära, iseloom, vajadused. Kõige enam peegeldub see ehk suunamisel ülesande täitmisele. Samuti eripärad, mis vajavad rohkem arendamist, toetamist ning innustamist oma mugavustsoonist väljuma.

See erineb küll olulisel määral 3. ka 11. klassis. Kolmandas klassis läheb siiski põhirõhk distsipliini arendamisele ja õppimisele, kuidas teistega arvestada, empaatia suurendamisele ja seejärel alles aine õpetamisele. Mõnikord palun neil käemärkide abil ja suuliselt anda tunni lõpus tagasisidet, kuidas neil enda hinnangul tunnis läks, kas oli tegemist eduka ja teistega arvestava tunniga.

Kooli mõlemas aatriumis toimuv. Vasakul külalisesineja Eric Edmeadesi kõne ja paremal teeb koolibänd jõuluaktuseks proovi.

Teine koostöise õppija arendamise vorm on mentortunnid 11. klassiga, kus rühmana jagatakse minu kui mentoriga ja ka omavahel infot, õpitakse ennast rohkem tundma ning jagatakse samuti koolikorraldusega seotud mõtteid – see, kuidas nad seal käituvad või teemad, mida tõstatavad, annavad mulle samuti infot neist õpilastena. Ka mentortunnis püüan ma vaheldusrikkalt kombineerida nii üksi tehtavaid kui ka grupiharjutusi. Kuna minu rühm on olemuselt pigem introvertne, üsna kinnine, siis grupidesse koordineerimine, nii omal valikul kui ka nii-öelda juhuse tahtel, näiteks Kaia Lainola spetsiaalsete grupi dünaamikat soodustavate suhete ja tunnete kaartide kasutamine on juba silmnähtavaid tulemusi andnud. Nii harjutavad õpilased ise mõtlema küsimustele, mida nad ise endalt ei küsi ja üheskoos eesmärgi poole püüelda, samuti saavad ka teadlikumaks, et nende eesmärgid koolisiseselt on üsna sarnased.

Toon välja ühe minu hinnangul seni paremini õnnestunuma mentortunni näite:

Ühelt arenguvestluselt õpilasega kinnistus tõdemus, et kogu suuna õpilased on üsna introvertse loomuga ja suurem osa ülejäänud tundidest on pigem individuaalsete ülesannetega. See info oli mulle kohe motivaatoriks ise omalt poolt rohkem grupitöid soodustada. Seetõttu planeerisin kohe järgmisesse mentortundi ka rühmatöö.

Eelneval korral mindi laiali küsimusega, mida teeksid teisiti, kui oleks võimalus õppeaastat uuesti alsutada?

Istutakse ringis toolidel.

Küsimus suurele ringile: kuidas uue poolaasta esimene õppenädal möödus?
Grupikaartide abil jaotus paaridesse, juhuse alusel, ise tõmbavad endale kaardi, et soodustada suhtlemist ka nende vahel, kes tavapäraselt ei suhtle.
Seejärel pilguheit möödunud õppeaastale:

1) Mis läks hästi? - 5-10 minutit omavahel jagamist.

2) mis võinuks paremini minna? 5-10 minutit omavahel jagamist.

3) Eesmärkide visioon A3 lehele samas grupis eelpool väljatoodu põhjal ülejäänud õppeaastaks, Jagasin A3 lehti, õpilaste poolt markerid ja/või pliiatsid.

Jagamisring, iga grupp tutvustab 2-3 minuti jooksul enda visioonilehte, eesmärke.

Omaette tunni lõpus mõelda: mille eest oled läinud poolaastale tagasi mõeldes tänulik?

Mulle valmistas rõõmu õpilaste proaktiivsus tunnis kaasa töötamisel ja see oli ühtlasti mulle ka tagasisideks, et taolist lähenemist on tõesti rohkem vaja.

Algaja õpetajana annan esialgu kõigile ikka samu ülesandeid, kuid korrigeerin siis vastavalt vajadusele. Kui näen, et on lapsi, kes kiiremini valmis saavad, suunan neid iseseisvalt järgmise ülesandeni. Neid, kel tegevused takerduvad kas tol hetkel sisemise motivatsiooni puudumise või muu põhjuse taha, siis olen üks-ühele püüdnud välja selgitada põhjuse õpilasega vaikselt tema laua taga suheldes ning pisut omalt poolt protsessi panustada suunamisega, enamasti lähtudest takistavast tegurist.

Eelmainitud kirjeldus puudutab eelkõige 3. klassi poisse, kus HEV õpilaste kontsentratsioon klassis on üsna kõrge. Nüüd teisest poolaastast koostöös HEV-koordinaatori ning abiõpetajaga oleme võtnud kasutusele ka pisema kõrvalklassi, kus 4-5 õpilasega saab abiõpetaja eraldi süvendatult tegeleda. Seal on ka omad väljakutsed, kuid on esialgu palju rahulikum toimetada ja saan rahulikult käia mõlema klassi vahet.

Siinkohal on oluline ka minu hinnangul, et poisse võiksid suuremas osas ikkagi õpetada meesõpetajad. Näen, et neile mõjub siiski maskuliinne eeskuju hoopis teistmoodi kui naisterahva oma. Olgugi, et meie koolis meessoost õpetajaid on, siis on neid ikkagi veel enam tarvis. Samal ajal arendan ka iseendas nii-öelda mehisust, toetudes vanemate kolleegide kogemustele ja soovitustele, kuidas ja mida veel tunnis korra hoidmiseks katsetada.