Refleksioon ja professionaalne enesearendamine

Olen loomult mõtlev ja analüüsiv inimene ja seetõttu püüan pidevalt jooksvalt nii iseseisvalt kui ka kollegidega arutades teha korrektuure enda käitumises, õpetamises ja olukordade lahendamises.

 

Suvel, vahetult enne õppeaasta algust, olid üsna intensiivsed ettevalmistavad nädalad, mis seisnesid nii mentoritele suunatud koolitustest kui ka ühisest väljasõidust ööbimisega Saadjärvele. Tollel kahepäevasel retriidil Lõuna-Eestis sain paremini tuttavaks nii uute kolleegide kui ka juhtkonnaga. Need olid kaks päeva sisustatud nii filosoofiliste, metoodiliste kui ka kultuuriliselt rikastavate vestluste ja õpiringidega; tutvusime õpetajakeskse õppekava mõistega.

 

Käesoleva aasta alguses registeerusin ka Õpetajate Majas toimuvale Supervisiooni igakuisele kohtumisele. Tunnen ja ootan, et sealt võiks leida metoodilise lähenemise toetamist ja ehk ka teiste õpetajate kogemusest õppimist.

 

Hiljaaegu osalesin ka Peaasi.ee korraldatud “Vaimse tervise esmaabi” koolitusel, mis on samuti oluline, sest ka minu klassis on õpilasi, kellel esinevad vaimse tervise häired. Kahjuks saan ka oma tähelepanekutele najatudes järeldada, et juba ainuüksi 15 aastaga on vaimse tervise häired aina sagedasemad, kuid õnneks on ka teadlikkus neist tõusnud ja seeläbi ka abi vajadusel lihtsamini kättesaadav. Kuna Peaasja inimesed on ka meie kooliga seotud, siis jagasin ka enda nähtud muresid ja palusin ka oma tudengitele ja teistele lennus korraldada ühe grupi, kus õpilased saaksid rohkem tuge, et õppimise ja muu eluga seonduva stressiga paremini toime tulla. Praeguseks on see grupp juba kohtumistega alustanud.

 

Igal nädalal toimuv kolleegiumi on samuti hea võimalus aruteluks.  Aeg-ajalt liigutakse ka oma õppetooliga aru pidama eraldi ruumidesse. Seal on võimalus oma küsimused, mured-rõõmud või mõni tähelepanu nõudev teema ühisele lauale panna.

 

Ka iganädalane mentorite kohtumine on koht, kus saan oma väljakutseid, muresid ja mõtteid jagada ning arutada. Kuna meil on mentorsüsteem koolis alles arenemas, oleme kõik gümnaasiumi astme mentoritena ja teerajajad selles vallas oma koolis. Õnneks on meil abiks ka imelised inimesed, kes meid omakorda aeg-ajalt mentordavad. Kas mentorite vahel on meil tekkinud nii-öelda mentorpaarid, kus me püüame võimausel teineteise jaoks olemas olla.

Seegi toetav süsteem on alles algusjärgus ja plaanis on luua meie endi teadmisele ja kogemustele toetuv järgmistele mentoritele mõeldud käsiraamat.

Hiljuti toimus ka vahetult enne kolmanda perioodi algust, talvevaheaja järel suures ringis kooli 2035. aasta arengukava arutamine, mis oli ka imeline võimalus paremini kolleegidega häälestuda, mõtteid vahetada ja eesmärke, visioone seada.

 

See on äärmiselt sümpaatne, et olen algusest peale koolis õpetades tundnud hoitust ja toetust teiste kolleegide poolt. Teised õpetajad on jaganud raamatuid, nagu näiteks Tartu Ülikooli eetikakeskuse “Klassijuhataja käsiraamat” ja Dr Thomas Gordoni “Õpetajate kool”, mis on heaks abivahendiks toimuva mõtestamisel ja korrektuuride tegemisel.

​

Olen ka ise vajaduspõhiselt abi otsinud, küll vestelnud mõne kolleegiga mõne konflikti asjus või küsinud arvamust ja tagasisidet klassis toimunust.  Samuti püüdnud võimalusel olla toetav vestluskaaslane ka mõnele kolleegile omalt poolt. Loomulikult on see kõik samuti nii ajalist kui ka emotsionaalset ressurssi nõudev.

 

Kõige enam teevad mind elevaks just enesearenguvõimalused meie koolis. Kuidagi juhuse tahtel leiavad siin aset just need huviringid, mida ise olen ka soovinud edasi arendada või millega algust teha. Olen saanud kunstnik Vira Takinada ja Aapo Pukki kogemuste najal akvarellioskusi arendada. Lisaks on meil imeline võimalus osaleda igal reedel algusega kell 7:45 õpetajatele suunatud pilatese tunnis. Alles hiljaaegu olen selleks kellaajaks kooli ka jõudnud ja rahul sellega, sest seal osalemine annab mõnuse toonuse kehale kogu ülejäänud tööpäevaks. Ja neid võimalusi on veel rohkem, ainult, et ajast jääb nüüd puudu.

 

Üks ilusamaid kogemusi, mida ka meie õpilased hindavad on meie igahommikune palvus, kus üheskoos eesootavale koolipäevale häälestume. Ja samuti ka igal koolipäeval kell 15:03 kõlav Arvo Pärdi “Memme musi” Teodor Hirvoja esitluses, kus alati paarkümmend õpilast ümber istub, kuulab ja kaasa laulab.